Lenda rõõmuga!
This is an example of a HTML caption with a link.
Balloon täna
19
11
+2°C
Ei lenda
Ebasobivate ilmaolude tõttu, balloon täna ei lenda. Etteostetud pileti omanikud, palun helistage uue aja kokkuleppimiseks.
Asukoht

Meie lugu

Algus


Atlandi ookeani ületamine kuumaõhupalliga – Virgin Atlantic Flyer

Astudes partnerlusse Richard Bransoniga, käis Per Lindstrand välja veksli, et ületab esimesena Atlandi ookeani kuumaõhupalliga. Tema ettepanek oli lennata kõrgel ja kiiresti, lennukite ülikiires õhuvoolus alustades Maine’st Ameerika Ühendriikides ja maandudes Briti saartestikus. Hiiglaslik kuumaõhupall ehitati tema tehases Oswestry’s Inglismaal. Surve all olevat alumiiniumist  kapslit ümbritsesid propaaniga täidetud kütusepaagid, andmaks toidet põletitele, et tõusta kõrgusesse, kus päikese kuumus võtaks päeval põletite töö üle ning et öösel lülituda taas põletite peale, et “õiges” kõrguses püsida.

Peale aastapikkust rasket tööd ja pikki tunde, lahkus lõpuks Virgin Atlantic Flyer juuni alguses  tehasest Inglismaal Ameerikasse, et alustada rekordlennu katset pööripäeva paiku selle stardikohast Sugar Loaf’is, Maine’s.
Lõpuks (oodates sobivat ilma), 1. juulil hiiglaslik pall täideti ning 2. juuli varahommikul Per ja Richard tõusid taevasse suundudes otsejoones lennukite ülikiiresse õhuvoolu 8230 m kõrgusel.

Lennates kiirusega rohkem kui 130 sõlme (241 km/t), suundus pall otse Atlandi ookeani külma fronti. Säilitades kõrgust tormis lennates, 4 tundi hiljem Per, Richard ja pall murdsid tormist läbi õhtupäikesesse. 32 tundi pärast õhkutõusmist, ületasid nad Põhja-Iirimaa, kuid tugeva udu tõttu Šotimaal (mis oli nende plaanitud sihtpunkt) otsustasid nad maanduda hoopis Iirimaal.

Tugeva rannikutuule tõttu lendasid nad rannast üle ja maandusid vette, peaaegu kilomeeteri jagu rannikust eemal. Otsese ohuga jääda veega täidetud kapslisse lõksu ja uppuda, otsustasid Per ja Richard kapsli maha jätta ja hüppasid jääkülma mere, kust neid päästis helikopter.

75 000 m3 suurune Virgin Atlantic Flyer (rohkem kui 10 korda mahuliselt suurem kui Balloon Tallinn pall) startis Ameerikast 2. juulil 1987 ja maandus 4949 km eemal Iirimaal 31 tundi ja 41 minutit hiljem 3. juulil, liikudes keskmise kiirusega 156 km/t. Need näitajad purustasid kildudeks eksisteerivad rekordid pikamaa kuumaõhupallide lendudes ning seadsid täiesti uue lati. Lisaks sellele sai Peri kontseptsioon tõestust, et survestatud kapsliga on võimalik lennata massiivse kuumaõhupalliga ülikõrgustes ja ülikiires lennuvoolus, kus päikese kuumus aitab kaasa kõrguse hoidmisele.

 

Kuumaõhupalli kõrguse rekord

Aasta hiljem, Per Lindstrand püstitas järgmise rekordi, seekord kõrgeima soololennuga, mis kunagi kuumaõhupallilendude ajaloos registreeritud – 19 812 m!

Peale seda rekordit pole kuumaõhupallilennud enam kunagi need, mis nad olid enne seda.

 

Vaikse ookeani ületamine kuumaõhupalliga – Pacific Flyer

Olles vallutanud Atlandi ookeani kuumaõhupalliga niivõrd võimsal moel, Richardi ja Peri järgmiseks  väljakutseks oli Vaikse ookeani ületamine, mis on kahekordne distants võrreldes Altlandi ületamisega. Kui Atlandi ületamine toimus suvel, siis Vaikset ookeani sai vallutada vaid talvel, selle õhuvoolude loomuse tõttu.

Esimene katse oli planeeritud novembris-detsembris 1989, kuid palli lansseerimise käigus hiiglaslik palli materjal külmus kõigepealt maa külge ja  täitmisel kuuma õhuga rebenes, mille tõttu katse tühistati. Kuna uue palli ümbrise tootmine võttis aega 4-5 kuud, siis uus katse planeeriti aasta hilisemaks novembris-detsembris 1990, kuid lansseerimismeeskond pidi ootama kuni jaanuari keskpaigani 1991, kuni tekkis sobiv ilmamuster Vaiksel ookeanil. 15. jaanuari varajastel tundidel, maailma suurim kuumaõhupall, mis on eales tehtud Pacific Flyer, tõusis õhku oma stardiplatvormilt Miyakonongost Lõuna-Jaapanis  ja vähem kui tunniga, oli see juba Vaikse ookeani lennuhoovuses liikudes kiirusega üle 200 sõlme (370 km/t).

Eesmärgiks oli jõuda Põhja-Kaliforniasse, kuid poolel teel hoovus muutis oma suunda, mis suunas Peri ja Richardi hoopis arktilisele Kanada tühermaale, kus nad maandusid 45 tundi hiljem, rohkem kui 322 km lähimast teest. See teekond oli pikim lend, mis eales varem oli palliga lennatud, kuid see lend polnud kaugeltki ilma draamata. See kõik toimus veel ajal, kui polnud veel  satelliidi navigatsiooni ja kommunikatsiooni. Päikesekiirgus blokeeris kogu raadioside 7 tunniks ja hilisemas lennu käigus puhkes tulekahju kapsli peal, mida oli võimalik kustutada ainult tõustes palliga 12500 m kõrgusele, kustutades tulekahju hapnikuvaeguse tagajärjel.

Kuni tänaseni pole mitte keegi võtnud ette sarnast kuumaõhupalli lendu. Püstitatud rekordid distantsis ja kiiruses on tänaseni ületamata. Tegemist oli rekordlennuga selle sõna igas tähenduses.
 

Palliga ümber maakera - Global Challenger

Ainult mõned tunnid peale Pacfic Flyer’iga maandumist Põhja Kanadas, Richard ja Per hakkasid arutama palliga lendamist ümber maailma. Kevadel 1995 tulid nad taas kokku ja planeerisid Global Challenger’i projekti.

Kui kaks eelmist ookeani ületamise rekordlendu olid kuumaõhupallidega, siis sellel korral pidi see olema palju pikema vastupidavusega pall, seega otsustati heeliumiga täidetud palli kasuks. Selleks, et juhtida pall kiiresse lennuhoovusesse, pidi start toimuma Põhja-Aafrikas ja meeskond valis selleks kohaks välja Marrakechi Marokos.

Global oli valmis stardiks Marrakechis jaanuaris 1996, kuid vajalikku ilmamustrit sellel talvel ei tulnudki. Meeskond naases Marrakechi järgmisel talvel 1996/97 ja startis 4. jaanuaril 1997.

Kahjuks, suure kiirustamise tõttu startida, sundisid vigased kütuseühendused Richardi ja Peri maanduma järgmisel hommikul Alžeerias. Kuna sellise suurusega pallimaterjal hävineb maandumisel, siis polnud uut katset võimalk planeerida enne kui novembris 1997.a. 9. novembril toimus palli täitmine päevasel ajal, et jõuda sobivasse ilmavahemikku, mille tulemusena kõrbekuumus kahjustas palli materjali ja sellega lõppes taaskord rekordkatse üritus sellel hooajal.

Kahjuks 1998.a. jaanuaris rekordkatse kolmas piloot Alex Ritchie sai surmavaid vigastusi langevarjuhüppe treeningu käigus. Alex oli olnud võtmeisik kõikides pallilendude katsetes, andekas insener, ja see oli suur kaotus. Hiljem samal aastal, Steve Fossett, kes oli oma pallist „ilma jäänud“ Uus-Kaledoonia vetes, kutsuti ühinema meeskonnaga.

Global täideti viimast korda 18. detsembri varajastel hommikutundidel 1998.a. ning Richard, Per ja Steve alustasid 8-päevase reisiga, mis viis neid üle Põhja Aafrika, Küprose, Türgi, piki Himaalaja mäestiku, Hiinast üle Kollase mere üle Jaapani. Sellel hetkel tundus, et miski ei suuda selle katse õnnestumist enam peatada. Global ületas ajatähtaega 140 sõlmese lennukiirusega, kuid selleks hetkeks hakkas looma madalrõhuala Havaist ida suunas, moodustades barjääri kiirlennuhoovusesse, kus Global lendas, mis lõpuks põhjustas palli tagasiliikumise Jaapani suunas.

Otsustati lend katkestada ja „maanduda“ Havai lähedal vetes, mis lõpetas lennu peale 8 päeva. Tagantjärele tarkusega teame täna, et kui nad oleksid jäänud õhku, siis oleksid nad edukalt lõpetanud Global Challenge’i Põhja-Aafrikas.

Kogemused, mis saadi nendest rekordlendudest, on aluseks hilisematele erinevatele õhust kergemate tehnoloogiate loomisele (alates õhust kergematest angaaridest kuni satelliidi testkambrini välja), s.h. HiFlyer (Balloon Tallinn tehniline nimetus), mille poolest Lindstrand Technologies Ltd. on täna tuntud. Teadmised ja kogemused, mis saadi nende rekordlendude pallide arendamisest ja tootmisest, on parimad, mis on täna maailmas saadaval.


Teised saavutused

1999. aastal võitis Lindstrand Technologies Ltd. koostöös Saksa Daimler Chrysler Aerospace’iga Euroopa Kosmoseagentuuri lepingu kõrgustes asetseva pikaajalise vastupidavusega õhulaeva välja töötamiseks telekommunikatsiooni otstarbel. Selle tulemusel, ja omades rohkem kui 20-aastast kogemust õhust kergemate tehnoloogiatega, Perile omistati Saksa Körber Prize auhind insenerimeisterlikkuse eest.

2002. aastal pakuti Lindstrandile lepingut disainida ja toota erivajadustega langevari Marsi missiooniks Marslander’ile Beagle 2. See oli läbi aegade kõige innovaatilisem langevari, mis on kunagi tehtud. 2003.a. langevarjuga maandumine Marsil oli edukas.

Mais 2009 omistati Perile elutöö autasu Lifetime Achievement Award AIAA (American Institute of Aeronautics and Astronautics) poolt. Per on esimene mitteameerika kodanik, kes on selle auhinna AIAA ajaloos saanud.

2010.a. tootis Lindstrand siiani maailma suurima õhust kergema aerostaadi nimega AeroTours. Selle valmistamiseks kulus 5 kilomeetrit kangast (üle 6 tonni). See „hõljus“ New Delhi staadioni kohal Indias, ning oli täidetud heeliumiga ning oli 19-date Briti Rahvaste Ühenduse mängude avatseremoonia osa oktoobris 2010.

 

Balloon Tallinn algus

Balloon Tallinn projekti ajalugu ulatub aastasse 2004, mil toimus kohtumine Per Lindstrand’iga Inglismaal. Tema kirg lendamise, ennekõike õhupallilendude vastu purustada võimalikkuse piire, oli nii inspireeriv, et tärkas unistus tuua selline emotsionaalne ettevõtmine HiFlyer heeliumpalli kujul ka Tallinnasse.

Balloon Tallinn projekt kaasas rohkelt väljakutseid, bürokraatiast rahastamiseni ning viimase 10 aasta jooksul tehti ettevalmistusi projekti käivitamiseks kahes eri asukohas Tallinnas. Per Lindstrand külastas Tallinna mitu korda isiklikult, et kontrollida parimat asukohta projekti õnnestumiseks.

 

Balloon Tallinn käivitamine

Lõpuks projekti ettevalmistused algasid hoopis kolmandas asukohas (praegune Balloon Tallinn asukoht) 2013. aasta alguses.

Lõplik Balloon Tallinn projekti käivitamine koos ala ettevalmistamisega palli tehniliseks paigalduseks ja algas kevadel 2014.

Infrastruktuuri, palli maandumisplatvormi ja kinnitusankrute ettevalmistamiseks valati kokku rohkem kui 130 tonni betooni.

Lindstrandi insenerid katsetavad 32 kinnitusankrut, mis peavad tagama palli ohutu “kinnihoidmise” tuulistes ilmaoludes.

Hiigelkogus heeliumi (6500 m3), mida oli vaja palli täitmiseks, toodi kõrgsurve all olevate erisõidukitega siia Kasahstanist. 2014.a. oli see heeliumi kommertstehing suurim ühekordne tehing maailmaturul.

Lennuoperaatorid ja Lindstrand’i treener kohapeal.

Oodates tuulevaikset ilma, palli heeliumiga täitmine toimus reede hilisõhtul, 16. mail 2014.

Tehniliste süsteemide ja kohapeal ehitatud konstruktsioonide katsed viidi läbi järgnevatel päevad, Lindstrand’i meeskond ning kohalikud ehitajad töötades üheskoos päevad ja ööd.

Esimene testlend sooritati edukalt 20. mail 2014.

13. mai kuni 9. juuni toimus lennuoperaatorite koolitus nii klassiruumides kui ka praktiliselt kohapeal, sel ajal oli kõik veel ehitusjärgus. Kõik lennuoperaatorid on läbinud eksamid ja sertifitseeritud selleks tööks Lindstrand’i poolt.

 

Balloon Tallinn täna

Balloon Tallinn on unikaalne atraktsioon kogu maailmas, praegu on umbes 10  tegutsevat HiFlyer’it nagu Balloon Tallinn kasutusel üle maailma. Kui lisada sarnased atraktsioonid ka konkurentide poolt, siis lisandub umbes 20 juurde.

See teeb Balloon Tallinn täna kõige põhjapoolseima asukohaga tegutsevaks heeliumpalliks maailmas.

2. oktoobril tunnustas Tallinn silmapaistvamaid ettevõtjaid ja eraettevõtjaid pidulikul autasustamistseremoonial Tallinna Ettevõtluspäev 2014, mis toimus juba 11. korda. Turismi aastapreemia Turismitegu 2014 anti Balloon Tallinn’ale.

5. oktoobril käis Per Lindstrand esimest korda vaatamas uusimat avatud HiFlyer’it  Balloon Tallinn ja kohtumas meie meeskonna ja ajakirjanikega.